Buñol – lopsakas loodus, väike kindlus ning paberivabrikud

1095

Meist üks küla Valencia poole (ca 25km El Nido Felizist) asub asula, mis on käesoleval hetkel tuntud rohkem kui koht, kus toimub augusti viimasel kolmapäeval suur tomatisõda Tomatina.

Sel nädalavahetusel tutvusime toreda giidi abil Buñoliga ning selle huvitava ajalooga. Tuleb välja, et Buñol on omal ajal (18-20 sajandil) üle Euroopa tuntud paberitootja.

Buñol asub 440 meetrit merepinnast. Elanikke on 2016 aasta rahvaloenduse andmetel pisut alla 10 000.

Inimesed on nendes paikades elanud  juba kiviajast. Aga asulakoht sai Buñolist kalifaadi ajal. Valencia kuningriigi koosseisu arvati piirkond 13. sajandil.

Buñol ning selle ümbrus on vahva paik matkamiseks  – eriti suvisel ajal, sest jõgi jahutab ja loodus on lopsakas ning puud annavad varju. Igal pool on kuulda veevulinat. Oma kauni looduse ja hea ühenduse tõttu Valenciaga, on seda nimetatud ka Valencia Shveitsiks ja see on olnud Valencia rikaste perekondade suvemajade piirkond.

Valenciast saab sinna mugavalt lisaks busssidele ka linnalähirongidega, mis sõidavad ca korra tunnis. Meie küla rongid peatuvad ka Buñolis, aga paljude rongide liini lõpp on just seal ja selletõttu sõidab neid sinna oluliselt rohkem, kui Siete Aguasesse.

Vanas külakeskuses on kena jalutada ning külas on ka 12 sajandist pärit kindlus, milles on väike muuseum.

1887 aastal ühendati Buñol raudteevõrku ja see sai aluseks majanduse hüppelisele kasvule. 19 sajandi lõpus töötas külas 12 paberivabrikut (paberiveskit). Paberit tehti peamiselt vanadest kaltsudest. Ainult üks vabrik tootis paberit puidust. Küla kõrvalt voolab läbi jõgi, mis suured masinad tööle pani. Eripärane on veel see, et küla paberivabrikutes töötas väga suur hulk naisi (tunduvalt rohkem kui muudes piirkondades) ja see oli üks peamisi põhjuseid miks näiteks kodusõja ajal ei peatatud mitte ühegi vabriku tööd 18-nest. Teine põhjus on tooraine. Kuna paberit tehti kasutatud riietest, siis neid ikka leidus ja paberiveskid ei jäänud toorainepuudusesse.

Paber, mida toodeti, ei olnud lihtne tavaline kirjutuspaber vaid kvaliteetne ja eriline. Oli vabrik, mis tootis edevaid sigarettipabereid (nii uhkeid, et neid lausa kollektsioneeriti). Oli vabrikuid, mis tootsid vesimärkidega ja nikerdatud servadega pabereid jne. Ühe paberivabriku toodang läks peaaegu kogu ulatuses müüki vaid Pariisis.

Asula tähtsamat tänavat äärestavad endiste paberivabrikantide uhked elamud. Elamud on suurte tagahoovidega, kus omal ajal tegi iga pere endale ka oma veini ja oliivõli ning peauksed on nii suured, et neist sai vankriga sisse sõita ning otse tagahoovi (näiteks kui oli vaja viinamarjakoorem põllult pressimiseks tuua).

Tänaseks on jäänud tööle vaid 2 paberivabrikut. Praegu paistavad maantee poolt hoopis tsemenditehased ja rikaste puhkekoht see enam muidugi ei ole, aga külastamist väärib Buñol siiski lisaks Tomatinale ka muul ajal. Muu hulgas on üks vanadest paberiveskitest korda tehtud ning kasutusel raamatukoguna ning Tomatina muuseumina.

Tagasi koju sõitsime me vana maanteed mööda. Selle ääres, Siete Aguase ja Buñoli vahel, on säilinud 17 sajandist pärit postijaam. See oli esimene puhkamise ja hobuste vahetamise punkt teel Valenciast Madridi. Hobustega oli see 50km (osaliselt veel ülesmäge) päevateekond. Praegu on postijaam küll tühi, aga veel paar aastat tagasi oli seal töötav restoran, kus suvel oli õues avatud ka basseini ala.